| Noortepoliitika põhimõtted | ||
Eestis ja Euroopa Liidus on noortepoliitika kujunenud loomulikuks osaks elukestva hariduse kontseptsioonis. Eestis on tugeva aluse noortepoliitika rakendumisele loonud noorsootöö jõudsad arengud viimase kümne aasta jooksul.
Lähtutakse arusaamast, et enese ja kogukonnaga toimetulev noor on arengueeldusi loov jõud, ressurss.
Valitud tee põhineb käsitlusel, et aastatest 2006-2013 saab üleminekuaeg kahe erineva kontseptuaalse lähenemise vahel: kui eelnev periood seisnes valdkondlikult killustunud meetmete rakendamises noortele kui ühele sihtrühmale, siis hetkel töötavad erinevad valdkonnad ühiste - noorte võimalusi arendavate - eesmärkide nimel.
Lõimitud noortepoliitika aluseks on järgmised põhimõtted:
• lähtumine noorest, tema tegelikust olukorrast, huvidest ja vajadustest;
• noorte osalus;
• valdkondadevaheline koostöö.
Toodud põhimõtetest lähtudes on meetmete ja tegevuse kavandamisel oluline käsitleda noori mitmekülgse ja heterogeense rühmana. Laiemas kontekstis on võimalik noore eas arvestada järgmist jaotust: 7–11, 12–17, 18–26 eluaastat – just sellistes rühmades esinevad olulisemad sarnasused vajaduste osas.
Samas on nende sees mitu alarühma, mis võivad põhineda kultuuri-, rahvus-, soo-, tervise- vm põhisel erisusel. Seetõttu omandab lõimitud noortepoliitika põhimõte – lähtumine noore tegelikust olukorrast – erilise tähenduse, tuues esile vajaduse noorte eluolu järjepidevalt uurida ja analüüsida.
Lõimitud noortepoliitika tulemusena kujuneb noorel nn kogemuste pakett, mis sisaldab kõike vajalikku ettetulevate väljakutsete, valikute ja võimalustega positiivseks toimetulekuks, sh:
• osalusvõimalusi ja -kogemusi,
• õppimist,
• loovust ja väljendusvõimalust,
• infot ja nõustamist,
• kuuluvuskogemust ühiskondlikus elus,
• turvalisust ja heaolu,
• probleemide ennetust ja tuge nendega toimetulekul.
